Klubi “Kutsikas” ja Mannergute Mõõduvõtt #25
Ühelegi autole ei meeldi seismine.
Nad tahavad saada ikka sõitmist, bensiini või siis diislit nuusutada ja ringi lustida. Aga mitte mingil juhul üksi nukralt garaažis kükitada. Mercedes-Benz Eesti Klubil on üks vahva „Kutsikas“, mis soovib samuti aegajalt oma mootori nurruma saada ning kilomeetreid koguda.
Seega, kui Indrek mõned kuud tagasi välja hõikas, et tulemas on taaskord Mannergute Mõõduvõtt ning klubi rallikas vajab tuulutamist, siis täitus soovijate nimekiri üsna kiiresti. Klubi vaprate ja ilusate meeskonna moodustasid Indrek, Taavi, Randar, Toomas ja Anti. Mõned meist jõudsid ka nädal varem 190’le hääled sisse panna ning paar au-ringi teha, et ei peaks päris „kuivalt“ peale minema.
Suuresti Indreku ja Taavi asjaajamise, osava kätetöö ning Lesveni suure abiga oli „Kutsikas“ rajavalmis. Kuna viimasel hetkel tuli teade, et naastrehvid on keelatud, tuli poest kiiresti jooks tuli-uusi lamellrehve leida. Ilma igasuguste moodsa aja abimeesteta tagaveoline Mercedes, jää ja lamellid?
Audru
Kuna klubi rallika seisukord on kategoorias „pigem väga viisakas“, siis tehnilises kontrollis probleeme ei tekkinud ning jäi vaid oodata keskpäevast starti. Ees ootas kaheksa tundi kestvussõitu. Kaheksa tundi järjest! Kas auto peab vastu ning veel tähtsam, kas mehed peavad vastu?
Seda, et ettevalmistus oli olnud korralik, paistis klubi garaažiboksis kohe kenasti välja – lauad, toolid, kringlid ja pirukad, kohvimasinad, soojakiirgud ning muud vahvad elemendid, mis olemise mõnusaks tegid. Kõigest sellest oli edevam vaid „Kutsika“ tagaluugil pesitsev moosiriiul.
Lisaks oli autosse paigaldatud ka telefon, mis saatis elava pildi reaalajas meie meeskonna kontori töölaual olevasse läpakasse koos mõlemasuunalise heliga. Ikka selleks, et saaks vajadusel roolis olevale kihutajale sõnad peale lugeda või siis märku anda, et on aeg rajalt boksi pöörduda ning lasta järgmine kaskadöör kiiremaid ringe tegema.
Start
Loosi tahtel sai fooriga paigaltstardi teha Indrek, kes kohe usinalt kaassõitjatele kohta kätte näitama asus. Etteruttavalt võib öelda, et eks need esimesed ringid osutusidki meie meeskonna päeva kiiremateks, kuna hiljem nühiti rajalt lumi pealt ja tagaveolise autoga jääl uisutamine oli paras katsumus.
Et kõik piisavalt sõita saaksid ning oma vooru liiga kaua oodata ei tuleks, leppisime kokku 30 minuti pikkustes vahetustes. See tähendas iga sõitja jaoks kolmel korral rajal käimist. Esimene sessioon läks üllatavalt valutult ning ärevamateks hetkedeks jäid vaid üksikud pool-spinnid. Aga oli tohutult libe ning auto ohjamine nõudis kõiki salongis kaasas olevaid käsi ja jalgu.
Startinud 32-st autost olid vaid viis tagaveolised ning ilmselgelt just see valem osutus kõige raskemaks. Esiveolised kippusid pidevalt mööda tuhisema, seega lisaks Mercedese ohjamisele libedal pidi jälgima, et mõne teise autoga kurvides külgi kokku ei pane. Keegi ju ei tahtnud kohe Kutsikat ära lõhkuda, et ikkagi kõik vähemalt korra rooli taha saaksid.
Teine ring
Kui kõigil viiel oli korra juba rajal käidud, algas kõik taas otsast peale. Esimesest sõidust käsi valge ja ilmselgelt oli enesekindlus juba laes. Kuid siis paistis garaažiboksis asuva sülearvuti ekraanilt lumehang… Mis siis nüüd? Indrek jäi pealesõiduteel korraks kütusenäidikut vaatama, kui ründas üks 90-kraadine libe kurv ning Mercedese lumevalli lennutas. Järgnevad 20 minutit sai rahulikult päästemaasturit oodata. Vähemalt tegi keegi otsa lahti ja võttis teistelt pinged maha.
Ei teagi, kas see oli inspiratsiooniks või tulenes asi pingelangusest, aga nii mõnigi klubi staar-sõitja maandus lumevallis ja vajas välja sikutamist. Lisaks veel hulganisti spinne ja rajatakistuste riivamist. Vähemalt auto kaotas pisut kaalu puuduvate küljeliistude näol, mis kurvides paiknevate rehvide juurde maha jäid.
Kutsikas ise aga oli elu ja tervise juures ning ei näidanud ühtegi väsimuse märki. Lisaks ilmutas vana kaheliitrine bensiinimootor ülimat ökonoomsust, sest kuue tunniga oli kulunud vaid pool paaki kütust. Kõige sõgedamat sõitu tegi aga Toomas, kes nii mõnelegi esiveolisele korralikult koha kätte näitas. Tema ringiajad olid ülejäänud meeskonnaga hoopis teisest maailmast ning lubasime tal salaja isegi pisut rohkem rajal viibida.
Kolmas ring
Ja siis saabus pimedus… See ei teinud libedal ringrajal olemist mitte grammi võrragi mugavamaks. Boonusena pimestasid osade autode lisatuled korralikult tahavaatepeegleid ning alla sadav uduvihm muutis varem õrna pidamist pakkunud kurvid peaaegu läbimatuks.
Kutsika tagaosa vänderdas rahutult ühest teeservast teise ning ei tahtnud ka sirgel kuidagi otse püsida. Seda imetlusväärsem oli kogu meeskonna pingutus auto ühes tükis üle finishijoone tuua. Tuleb tunnistada, et see kaheksa tundi möödus üllatavalt kiiresti. Paraku me küll üritust ei võitnud, aga emotsioone jätkus palju – nii autos sees, kui ka raja ääres sõitu jälgides.
Kõik said ilmselt kenasti isu täis sõita ja päeva võis lugeda kordaläinuks. Kogu seltskond oli samuti fantastiline nagu Mercedes-Benz klubi puhul tavaks. Ning see Kutsikas muutus kuidagi lähedaseks ja armsaks. Toores, tahumata aga äärmiselt tubli. Paluks korrata!
Lõpetuseks suured tänusõnad Lesven OÜ-le Kutsika rajasobilikuks vormimisel!
Rohkem pilte leiad galeriist!
